Ulub saksofon jälle kui toona,
millal olin ma seitseteist,
millal rääkisin kangema soona
tütarlastest kui ,,eitedest”.
Nemad tollal mind pidasid nolgiks:
polnud pügatud stiilseks mu kolp.
Ja ma ,,Bilet” ei pidanud solgiks –
ja muidugi olin ma nolk.
Aga saksofon ulgus…Ja äkki –
ma ei tea, kust küll julguse sain –
ent tantsule kutsuma läksin
klubi kiivust ja au – Musta Maid!
Oli tipse seal keni ja vabu,
aga mind järsku uimastas seik –
võtta kaenlasse just see tabu –
Kopli Hertsogi põrgumust ,,eit”!
Téte-?-t?te oli tants see ja puha.
Uksel tuli ent õige tet-tet…
Aga kraani all peldikus uhas
ka Hertsog oma larhvile vett.
Pärast, üksi kui tuikusin koju,
oli äkki mu kõrval taas Mai.
Ütles ainult: ,,Noh nägid, mu poju?”,
võttis käe alt ja naeris ,,Davai!”
Kuskil taas justkui haiglas voodil
lahti nööpus ta sõrmis mu vest.
Suudles mind ta kui tilgutaks joodi,
surus end vastu mind kui kompress.
Mida kõike ei rääkind ta mulle!
Aga meelde jäi sellest vaid fraas:
,,Elus nii on: kui võtta sa julged,
küllap siis sulle antakse ka!…”
Endamisi ma muigasin: õigus! –
sain ka Hertsogilt julguse eest!
Aga siiski ta jutus, ses kõiges
oli tundmatu tõetera sees.
Riided lebasid kuhilas toolil…
Raadio peal seisis ,,Bilestki” pool…
Läksin hommikul otse sealt kooli.
Aga see polnud enam mulle kool.